Kutsika pissimatid: miks ma neid ei soovita ja mida teha selle asemel

Iga päev helistab mulle vähemalt kolm või neli inimest sama looga. Koer on juba kuid kodus, kõik muu toimib, käsklused töötavad, jalutuskäigud toimuvad, aga oma asju tahab ta ajada ainult toas. Õues ta ainult nuusutab posti ja siis kodus teeb rahulikult põrandale. Kui hakkan küsima, kuidas asi alguses käis, selgub, et kaheksakümnel kuni üheksakümnel protsendil neist inimestest oli algus täpselt sama: kutsikat õpetati sihikindlalt pissimattidele tegema, ja pärast seda ei õnnestunud seda enam kunagi õue üle viia.

Ma olen koertreener ja see artikkel räägib sellest, mida ma oma igapäevatöös klientidega näen. Mõni aasta tagasi ütlesin ühes oma esimeses videos väga kategooriliselt: mitte mingeid matte, need on kahekümne esimese sajandi needus. See oli, pehmelt öeldes, veidi liialdatud. Kui maailmas oleks ainult must ja valge, ainult hea ja halb ja mitte midagi vahepeal, oleks seal elada ilmselt üsna igav. Nii et seekord püüan sama mõtte öelda täpsemalt ja nüanssidega, sest probleem ei ole matis endas. Probleem on selles, mida te koerale sellega õpetate.

Lühidalt

• Matt ise ei ole kurjast. Kui katate nendega terve toa või kogu korteri, et põrandat säästa, ei juhtu midagi hullu.
• Häda algab siis, kui kutsikat hakatakse sihikindlalt ühele kindlale matile õpetama ja selle eest kiidetakse.
• Kutsikas õpib õues asju ajama iseenesest, kui te teda ei sega ja annate talle piisavalt võimalusi.
• Toas tehtu eest kiites tapate koeras loomuliku vastumeelsuse lõhna vastu, ja just sellel vastumeelsusel kogu asi püsibki.
• Koer ei saa aru, et matt on midagi erilist. Tema jaoks on see lihtsalt ese põrandal, täpselt nagu teie valge vaip või diivan.

See on minu arvamus ja minu praktika, mitte universaalne ettekirjutus. Ma töötan konkreetsete klientidega konkreetsetes olukordades ja see, millest räägin, on statistika minu enda telefonist, mitte uuring. Te võite sellega nõustuda või mitte, see on täiesti teie asi. Aga kui probleemid siiski tulevad, ärge öelge, et ma ei hoiatanud.

Millal pissimatid tõesti kasuks tulevad

Ma suudan täiesti hästi ette kujutada olukordi, kus mattidest on abi. Oletame, et teil on peen puitpõrand, mis on niiskuse suhtes väga tundlik, ja koju tuleb kutsikas, kes esimeste nädalate jooksul selle kõik läbi kastab. Kui katate toa või korteri mattidega lihtsalt selleks, et põrandat päästa, ei ole selles midagi halba. See on põrandaküsimus, mitte koolitusküsimus, ja nii tasub sellesse ka suhtuda.

Vahe selle ja probleemse variandi vahel on peen, kuid otsustav. Ühel juhul on matt lihtsalt kate, mis juhtub olema seal, kus kutsikas oma asju ajab. Teisel juhul on matt eesmärk: te viite koera sinna, hoiate teda seal ja seejärel kiidate ja söödate teda maiustustega. Esimene on passiivne lahendus teie põranda jaoks. Teine on aktiivne õpetamine ja just see jõuab hiljem minuni telefonikõnena.

Kuidas kutsikas ise õpib õues asju ajama

Et mõista, miks mattidele õpetamine nii sageli halvasti lõpeb, tuleb aru saada, kuidas koer üldse õpib. Nagu inimesel, on ka koeral arenguetapid ja igas etapis on tal midagi omandada. Kõigepealt kõndimine, siis suhtlemine, söömine ja nii edasi. Üks neist punktidest, ja kindlasti mitte esimeste seas, on ka puhtuse küsimus. Saabub hetk, mil kutsikas hakkab taipama, et sinna, kus ma magan, ei ole eriti mõistlik teha.

Siin on oluline mõista, et see ei ole trikk, mida tuleb nullist õpetada. See on instinkt, mis on temas juba olemas. Koerad on puhtad loomad ja mida vanemaks nad saavad, seda vähem meeldib neile oma sodi kõrval lamada. See vastumeelsus on jõud, mis paneb koera asemelt tõusma ja oma asju mujal ajama. Ja kui koera liiga palju ei segata ning talle lihtsalt antakse võimalus seda õues teha, saavad nad sellega enamasti suurepäraselt hakkama ja mingit probleemi ei teki.

Sellepärast ongi see teema minu töös nii ebatavaline. Enamasti on minu töö koerale midagi selgeks õpetada. Siin on minu töö pigem mitte ette jääda ja mitte sekkuda sinna, kus loodus on töö juba ära teinud.

Miks mattidele õpetamine tekitab probleeme

See, mis mulle tõsiselt ei meeldi, on täpselt see hetk, kui omanikud hakkavad kutsikat sihikindlalt mattidele pissima õpetama. Põhjuseid, miks see tagasi lööb, on kaks ja need töötavad kõrvuti.

Vastumeelsus lõhna vastu kaob

Kui minna loodusele vastu ja püüda koerale sisendada, et kuule, ega see nii hull olegi, ei haise, vaata, sa pissisid ja mina silitasin sind ja andsin maiuse, järelikult on see põhimõtteliselt tore, ja kui sa seda lõhna tunned, siis on kõik korras, siis aja jooksul see vastumeelsus lihtsalt ei tekigi.

Lihtne võrdlus. Küsige kõvalt suitsetajalt, kas tema mantel lõhnab suitsu järele, ja ta ütleb, et ei lõhna. Ta on selle lõhna sees elanud nii kaua, et ta tõesti ei tunne seda enam. Täpselt sama juhtub koeraga. Tekib omamoodi immuunsus lõhna vastu ja just sellest hetkest algavad kõik ülejäänud probleemid. Koer, kellel ei ole enam vastumeelsust oma lõhna vastu, ei otsi enam asemest eemal olevat kohta. Tal ei ole põhjust otsida.

Koer õpib esemetele pissima

Teine ja praktikas veelgi ebameeldivam pool on matt kui ese. Teie jaoks on see midagi erilist: te ostsite selle, valisite selle ja panite kindlasse kohta, sest nii tundub puhtam. Koera jaoks on see lihtsalt kolakas põrandal. Mingit erilist staatust sellel tema silmis ei ole.

Ja kui koerale õpetatakse, et esemete peale tohib teha, siis küsige endalt, kuidas ta peaks eristama teie ostetud matti valgest vaibast teie enda toas või valgest vaibast sõprade juures, kuhu te just külla läksite. Või diivanist. Koera jaoks, kellel ei ole enam mingit vastumeelsust ja kes on õpetatud esemetele tegema, on see täiesti loogiline valik. Ja ta ka teeb, ja mitte ainult pissi.

Just sellepärast need matid mulle ei meeldi. Mitte sellepärast, et nendes oleks midagi maagiliselt halba, vaid sellepärast, et neid kasutatakse kõige sagedamini õppevahendina, ja siis õpib koer kaks asja, mida hiljem on väga raske maha õpetada.

Mida teha selle asemel

Põhimõte on lihtne: ärge õpetage koerale toas ühtegi kindlat kohta. Kui tahate kohta õpetada, õpetage seda õues. Õues võib täiesti rahulikult kindlat kohta harjutada, selle vastu ei ole mul midagi, aga toas mitte mingil juhul.

Sellest tuleneb ka teine põhimõte, mida inimesed kõige sagedamini parimatest kavatsustest rikuvad. Ärge kunagi kiitke koera selle eest, et ta tegi toas. Mitte matile, mitte mati kõrvale, mitte sellepärast, et ta vähemalt jõudis õigesse tuppa. Iga kiitus toas tehtu eest on üks tellis samas seinas, mille peate hiljem maha lammutama.

Ja sama oluline on see, mida ei tohi teha teises suunas. Mitte mingil juhul ei tohi koera toas juhtunud äparduse eest karistada. Sellest olen rääkinud eraldi ja see on piisavalt suur teema, et ma seda siin kokku ei suru. Aga et arusaamatusi ei tekiks: lahendus ei ole karmus. Lahendus on lõpetada selle premeerimine, mida te ei taha, ja anda koerale piisavalt võimalusi teha seda, mida te tahate.

Kõige sagedasemad vead

• Kutsikat õpetatakse sihikindlalt kindlale matile tegema ja siis imestatakse, miks ta õues ei tee.
• Koera kiidetakse ja söödetakse kohe pärast seda, kui ta on toas asjad ära ajanud.
• Aetakse segamini kaks eri asja: põranda kaitsmine ja puhtusekasvatus.
• Karistatakse toas juhtunud äparduse eest, mis õpetab koera peitma, mitte õiget kohta valima.
• Arvatakse, et koer saab aru vahest pissimati ja kõigi teiste pehmete asjade vahel kodus.

Lõpetuseks

Kui kogu sellest artiklist peaks alles jääma üks mõte, siis olgu see: enne kui koerale midagi õpetama hakata, tasub küsida, kas ta ei oska seda juba niigi. Puhtuse küsimuses on loodus suurema osa tööst teie eest ära teinud ja teie suurim panus võib olla lihtsalt mitte ette jääda. Enamik probleeme, millega mulle helistatakse, ei ole tekkinud laiskusest ega ükskõiksusest. Need on tekkinud väga innukast õpetamisest vales suunas.

Nii et te võite minuga nõustuda või mitte, see on täiesti teie asi. Aga kui probleemid siiski algavad, siis vähemalt teate, kust nende algust otsida.

See artikkel põhineb minu videol pissimattidest ja igapäevatööl klientidega. See peegeldab minu kogemust ja arvamust, mitte universaalset ettekirjutust, ega asenda individuaalset konsultatsiooni. Tekst on tõlgitud läti keelest. Kui koer hakkab järsku tuppa tegema, kuigi varem ei teinud, või kui pissimise sagedus muutub, pöörduge loomaarsti poole, et välistada terviseprobleemid.